Kuula last, et mõista kingisoovi taga peituvat vajadust

Standard

09. detsember 2015
Laste päkapikukirjad kingisoovidega on ilmselt juba kõik valmis ja äragi saadetud. Poed on tulvil kirjusid vidinaid, mis ahvatlevad ostma. Kuid milline kingitus valmistaks lapsele rõõmu, mida ta tõesti vajaks ja mis ka jõulueelarvesse auku ei lööks? Parim viis selle selgitamiseks on lapsega rääkida ja teda kuulata. Kõik jõuluvanale kirja pandud soovid ei pea tingimata täide minema, aga sealt saab ideid, mida koos lapsega arutada. Päkapikkudest emade-isade eesmärk ei ole ju kõikide laste soovide tingimusteta täitmine, vaid lapse vajaduste mõistmine ja jõulurõõmu valmistamine.
Kuula last, et teada saada, millised vajadused iga kingisoovi taga on. Vajaduseks on näiteks oma hobiga tegelemine, teistele meeldimine jne. Võid lapselt küsida „Miks sul seda vaja on?“, kuid see ei aita alati tegelike vajadusteni jõuda. Selleks võiks lapselt küsida veel „Millest sa ilma jääd, kui sa seda ei saa?“ või „Mis kasu sul sellest asjast on?“.
Vajaduste selgitamiseks võid proovida panna ennast lapse asemele ja vaadata kingisoove tema pilguga, mõeldes tema vanuse, huvide, sõprade jm peale. Peegelda seda lapsele tagasi. Näiteks „Ma saan aru, et sulle meeldib väga väike merineitsinukk, sest tema juukseid saab kammida ja uusi soenguid teha. Sul on lasteaias sõbrannadel samasugused ja teil on tore mängida“. Nii võid saada rohkem teada, mida see kingisoov lapse jaoks tähendab.
Last kuulates võib selguda, et kingisoovi taga on mõni vajadus, mida saab ka muud moodi lahendada. Näiteks 8-aastane soovib iPhone 6-t ja põhjendab seda sellega, et kõigil sõpradel juba on selline telefon. Kuulates selgub aga, et tegelikult on selline telefon vaid ühel popimal klassikaaslasel ja sinu laps tahab ka teistele meeldida. Lapsega saab siis arutada, mis võimalused veel meeldimiseks on ja kas asjad on alati need, mille abil sõpru leida. Vajadus on siin gruppi kuulumine ning lapse-poolseks lahenduseks iPhone 6. Samas võib lahendus olla ka näiteks vahel sõprade küllakutsumine, koos kinos käimine jne.
Näiteks pere vanim laps võib soovida uut MP3-mängijat. Sa tead, et talle meeldib väga muusika ja ta on kuri väiksemate õdede-vendade peale, sest nende kisa ei lase tal rahulikult olla. Seega on ilmselt vajaduseks muusika nautimine ning lapse-poolseks lahenduseks MP3-mängija. Samas, kui muusikakeskus on juba olemas, võivad lahenduseks olla ka kõrvaklapid. Neid asju koos arutades saab ka laps ise paremini aru, mida ta tegelikult vajab ning oma kingisoovi täpsustada.
Lisaks lapse-poolsetele põhjendustele võiks mõelda lapse vanuse peale. Kas on ikka vajalik, et 6-aastasel on nutitelefon või isiklik tahvelarvuti? Mis vanusest üldse oleks selline asi sobilik? Kui sa seda õigeks ei pea, siis tuleks taas last kuulata ja anda märku, et sa mõistad teda, kuid ikkagi enda otsusele kindlaks jääda. Näiteks „Sa oled kurb. Sa nii väga tahaksid seda telefoni. Jah, kui sa oled vanem, siis palume seda telefoni jõuluvanalt uuesti“. Lapse tunnete mõistmine on alati parem kui lihtsalt nende ignoreerimine või mahategemine. Nii aitad lapsel leppida, et kõik soovid ei saa täituda.
Vahel on mõned asjad ka sellised, millest laps lihtsalt unistab ja mis talle väga meeldivad. Näiteks võib 6-aastane loomasõber soovida loomaaiapoes nähtud karvast mänguelevanti. Ta räägib sellest ikka ja jälle ning teda kuulates oled aru saanud, et see pole hetketuju. Tema mänguloomade seas pole ühtegi elevanti ja see on lihtsalt tema suur unistus. Miks mitte siis ka selliseid unistusi täita.
Lepi sugulastega kokku, et lapsi ei külvata kingitustega üle. Vähesed unistustekingitused on alati parem kui hunnik suvalisi asju, millest on rõõmu ehk vaid saamise hetkeks. Kui oled last kuulanud, siis on tunduvalt suurem tõenäosus, et jõuluvana toob just neid unistuste kinke ja su pere ei upu peale jõule asjadesse.

Jõulud on aeg, mil rääkida ka andmisrõõmust. Vanem saab suunata last päkapikule joonistama, kirjutama või siis julgustada isetehtud piparkooki sussi pistma. Nii võibki jõuluootus mööduda tihedas kirjavahetuses päkapikukontoriga, lapse tõelist vajadust „koorides“. Koos lapsega saab arutada, mida päkapikk tunda võib, kui sussi sees teda ennast üllatus ees ootab ning sealt edasi ka mõelda, kellele veel jõulurõõmu valmistada. Näiteks võivad laps ja vanem vaadata üle mänguasjad, millega enam ei mängita ja mõelda, kes võiks neid asju rohkem vajada. Samuti on palju võimalusi teha annetusi. Näiteks loomade varjupaikadele.
Vaadata võib ka SEB Heategevusfondi „Jõulusoovide puu“ lehele, kuhu on kokku kogutud Eestimaa turva- ja asenduskodudes elavate laste jõuluvanale saadetud unistused ja soovid ning anda oma panus mõne soovi täitumisele. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit:www.heategevusfond.ee/joulupuu.

Kadri Järv-Mändoja
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut

Advertisements

Igaveseks seotud: suhted vanematega mõjutavad su elu rohkem kui arvad

Standard

depositphotos.com
Igaveseks seotud: suhted vanematega mõjutavad su elu rohkem kui arvad
05. detsember 2015 08:40
Meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem.
“Mul ei ole oma emaga mingit läbisaamist,” kuulen teraapiaklientide suust sageli. “Ma ei taha oma isast midagi kuulda. Kui ta pole osanud õige isa olla, siis nüüd hoidku eemale!” teatab nii mõnigi klient resoluutselt. Tundub, et sellisel juhul vanematele solvunult koha kätte näitamine, neile selja pööramine või nende unustamine toob lahenduse, kuid tegelikult on hoopis vastupidi – me teeme sellega oma hingele väga haiget. Iga laps, ka täiskasvanud, on oma vanematega hinge tasandil tugevasti seotud. Võime küll lõpetada nendega suhtlemise, kuid hingesidet läbi lõigata ei saa.
Juured annavad elujõu
Kõik inimesed põlvnevad kellestki, kõigil meil on vanemate ja vanavanemate näol olemas juured. Puul on juured selleks, et ta mullast toitu saaks ja tormituultes vastu peaks. Inimesega on sama lugu – ka meil on oma vanemate ja vanavanemate näol juured. Just perekonnas omandame väärtused, mis puudutavad armastust, lojaalsust, õiglustunnet ja moraali. Oma lähedastelt võtame üle uskumused, mis võivad meid saata kogu elu – kas õpime edasi liikuma kergelt ja rõõmuga või kordame nagu Pipi Pikksukk: “Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord”. Kui me oma päritolu ja juuri ei mäleta või tunnistada ei taha, siis tunneme end ebakindlalt, meid räsib elutorm ja paneb kannatama kurnatud immuunsüsteem.
Sidemed, mis on igavesed
Kohtusin hiljuti Tiiu Bolzmanni, eesti päritolu pereterapeudi ja õppejõuga Argentiinast. Tiiu käib Eestis siinseid terapeute koolitamas. Temalt olen saanud sügava teadmise, mida tähendab perekond, millised jõud ja korrad peresüsteemis toimivad ja kuidas need meid mõjutavad. Tiiu kirjutatud raamatu “Perekonna varjatud seadused” tagakaanel on read, mis on väärt esile toomist: “Iga inimene saab elu oma vanematelt. Selle kaudu jääb ta alatiseks oma vanemate ja päritoluperega seotuks. Neid sidemeid ei ole võimalik läbi lõigata. Ükskõik, milline katse seda teha on määratud luhtumisele ning raiskab meie elujõudu.”
Kohtan teraapias nii klientide siirast soovi oma vanemaid mõista ja armastada kui ka valmisolekut vanematele lõplikult selg pöörata, nad unustada ja oma elust lihtsalt välja kirjutada. Viimase sooviga tulnud kliente ma kahjuks terapeudina aidata ei saa. Keegi ei saa.
Perekond kui süsteem
Loodus koosneb süsteemidest: loomariik, taimeriik, jõed, järved. Inimese kehas on süsteemid nii hingamise, seedimise kui liikumise tarbeks. Kes on õppinud majandusteadust või juhtimist, see teab, et nendeski valdkondades on palju süsteeme. Iga süsteem koosneb komponentidest, mis mõjutavad üksteist ja muutus ühes komponendis kutsub esile muutuse tervikus ehk kogu süsteemis. Iga üksikkomponent eksisteerib terviksüsteemi kontekstis ja seega on tervik alati rohkem, kui tema osade summa.
Täpselt samad põhimõtted kehtivad ka perekonnas. Kõik liikmed on omavahel seotud hoolimata sellest, kas nad armastavad või vihkavad üksteist. Mis tahes ühe liikmega juhtub – ta abiellub, sünnitab lapse, lahutab oma abielu, kolib teise riiki, satub vangi, jääb raskelt haigeks või sureb – mõjutab see kogu perekonda, tema igat liiget. Sügaval südames hoolivad kõik üksteisest, inimesed vajavad perekonda kuulumist. Selle mõtteviisi teadvustamine annab selguse ja aitab leppida nii mõnegi vastuoluga perekonnas ehkki vahel tundub, et ilma koormavate peresuheteta oleks elu palju lihtsam.
Me oleme meie vanemad
Tänu vanematele oleme siia ilma sündinud. Kui poleks olnud neid ja nendevahelist suhet, kasvõi põgusatki, poleks meid täna olemas. Oled sa sellele mõelnud? Saame oma vanematelt mitte üksnes silma- ja juuksevärvi, vaid ka väärtused, mõtteviisi ja sõnavaragi. Seega võib öelda, et meie vanemad elavad meie sees edasi. Kuidas saaksime neid siis vihata või endast ära lükata? Siis vihkame või eitame ju üht osa iseendast.
Nii emal kui isal on perekonnas oma eriline roll. Ema vastutab eelkõige lapse tundekasvatuse eest, ema pealt õpib laps, kas ja kui palju on õigust tundeid tunda ja väljendada. Kas nõrkus on lubatud? Kas abi palumine on kohane? Isa ülesanne on näidata lapsele maailma väljaspool kaitsvaid koduseinu. Kui isa naudib tööd, mida ta teeb, ja liigub rõõmsa meelega oma eesmärkide poole, siis söandab ka laps ema põllepaela küljest lahti lasta ja julgelt elule vastu astuda. Seega võib öelda, et terviklikuks saamiseks vajame mõlemat – nii emalikku hoolitsust kui isa tugevust ja hakkamasaamist. Ja selleks, et tulla toime nii pereelus kui töömaailmas, on oluline oma mõlemat vanemat võrdselt austada.
“Aga kuidas ma saan oma vanemaid armastada ja austada, kui ma mäletan nende kooselust vaid inetut tülitsemist ja kaklusi?” küsib nii mõnigi nördinud klient. Ka sel juhul tuleks vanemate süüdistamise asemel püüda neid mõista. Võib-olla oleks abiks, kui uurid emalt-isalt, kuidas nad tuttavaks said, mis neid teineteisesse armuma pani või milliseid ühiseid meeldejäävaid hetki on neil meenutada. See aitab sul endagi selga sirutada – sa ei ole mingi arusaamatu juhuse läbi oma perekonda sattunud, vaid sinu tulekut on oodatud.
Mis on see positiivne ja edasiviiv, mille oled oma vanematelt üle võtnud? Mida oled neilt õppinud? Mis on parim kogemus, mille olete koos läbi elanud? Kindlasti on su elus sedagi. Olen näinud teraapiaseansil suurt heldimust, kui klient taipab, et teda seob emaga palju enam, kui ta oskas arvata. Mõni teine on tunnistanud, et hoolimata alkoholiprobleemist olid isal kuldsed käed, mida meenutab praegugi uhke aiamööbel suvilas. Väga südamlikud on ka need seansid, kus klient kohtub siserännakul vanemaga, keda ta päriselus pole kordagi näinud. Aga ka see vanem on olemas või olemas olnud ja ka tema elab oma lapse sees edasi. Selline vaatenurk aitab meil oma vanemaid mõista ja hoolimata sellest, mis nende elus või koduseinte vahel hiljem on juhtunud, neile elu andmise eest tänulik olla.
Lapsed armastavad mõlemat vanemat
Loomulikult on laste jaoks parim, kui vanemad jäävad kokku ja elavad õnnelikult kuni surmani. Paraku läheb nii vähestega. Abikaasad lahutavad abielu ja siis algab võitlus laste armastuse pärast. Ema ei usalda isa, mustab ja kirub teda, isa püüab last reiside ja kingitustega ära osta. Last sunnitakse poolt valima. “Kelle laps sa oled?” – sellele küsimusele on pidanud vastama nii mõnigi lahutatud või sõjajalal olevate vanemate laps. Kuid lapse valiku ette seadmine on kõige hullem, mida tema hingele teha saab, sest iga laps tahab armastada mõlemat vanemat.
Kui vanem hoiab lapsest kinni, et endisele abikaasale kätte maksta või teeb lapsest endale võrdse partneri, et oma üksindust leevendada, siis võtab ta lapselt lapsepõlve, takistab tal loomulikult arenemast ja oma teed leidmast. Seda koormat laps kanda ei jaksa. Või kui laps selle vastutuse alateadlikult enda kanda võtabki, siis teeb ta seda oma tervise ja tulevase pereõnne arvelt.
On valus näha inimest, kes alles täiskasvanuna mõistab, et tal on õigus armastada mõlemat vanemat. “Olen koguaeg arvanud, et teen ema veel õnnetumaks, kui isaga suhtlen,” ütleb 42 aastane Karin. Isa lahkus pere juurest, kui naine oli kümnene. Sellest ajast saadik on Karin elanud koos kibestunud ja õnnetu emaga. “Ma tohin armastada mõlemat vanemat” on lause, mida Karin kordab ja kordab, kergenduspisarad silmist voolamas. Kui laps on sunnitud olema truu ühele vanemale, siis on ta nagu katkise tiiva ja haige hingega lind.
Iga lapsevanema kohustus on õppida olema rahul ja õnnelik, olema oma õnnelikkusega lapsele eeskujuks! Raamatu “Kujuteldavad kuriteod” autorid Engel ja Ferguson panevad lapsevanematele südamele: “Laps, kes usub, et te olete õnnelik nii koos temaga kui ilma temata, tunneb end vabana, sõltudes teist parajasti nii palju või nii vähe, kui see igal arenguetapil vajalik on. Olla õnnelik enese pärast ja oma elu üle on parim vaktsiin, mida te oma lapsele võite anda.” Selle “retsepti” kirjutan ma kõikidele partnerist lahku läinud klientidele.
Kuid nii mõnelgi inimesel on tulnud üles kasvada äärmuslikes tingimustes, joomapidude ja vägivallatsemise keskel. Mida sellistele inimestele öelda? Ega siin pole lugu teine – tuleb püüda oma vanemaid mõista. Ma tean, et see pole lihtne, aga, nagu öeldud, teeb vanematest ärapööramine hingele väga haiget. Teraapias on võimalik uurida, mis on ema- või isapoolse väärkohtlemise taga. Sageli kohtame seal vanema suurt hingevalu ja igatsust armastuse järele. Vanemad elasid oma elu, nagu oskasid. Me ei saa muuta minevikku, aga ma saame seda aktsepteerida. Me saame võtta oma vanemaid sellisena, nagu nad on või olid. Me saame muuta oma suhtumist ja leida nii rahu enda sees.
Ma annan sulle koha oma südames
Mul võttis aastaid, et leppida sellega, et ema ja isa ei osanud teineteist armastada nii, nagu mina oleksin tahtnud. Nüüd olen õppinud neid mõistma. Olen rääkinud mõlemaga nende lapsepõlvest, nende abielu rõõmsatest algustest ja liiva jooksnud kavatsustest. Tänu sugupuu uurimisele tean kuigi palju ka varasematest põlvkondadest. Ma usun, et olen sõlminud rahu kõigega, mis siiani häiris või haiget tegi. Hommikustes meditatsioonides tänan vanemaid, et nad on mulle elu andnud ja mind teele aidanud. “Ma annan sulle koha oma südames” on üks ilusamaid lauseid, mida saame oma vanematele öelda. Kui lubad emal ja isal lihtsalt oma südames olla, siis on sinus rahu ja tugevus. Vastasel juhul kulutad jõudu ja energiat, et neid endast tõrjuda. Usu, see vajab tõepoolest jõudu, sest loodus on teinud nii, et me kuulume oma vanemate juurde ja vajame nende armastust! Tiiu Bolzmann ütleb oma raamatus: “Kes on oma ema ja isaga rahu leidnud, võib julgelt elule vastu seista – ükskõik, kui raskes olukorras see inimene end leiab, selle läbimiseks vajalik jõud on tal olemas.”
Artikkel ilmus ajakirja “Eesti Naine” 2014. a. juulinumbris.

Autor: Kadi Kütt

Ülevaade vaktsineerimisest

Standard

Tervisenurk

andrew Andrew Wakefield.

Vaktsiinide vastuolude lihtsustatud lühiajalugu

Suuremad vastuolud vaktsiinide ümber said alguse endise briti kirurgi ja teadlase Andrew Jeremy Wakefield’i 1998. aasta veebruaris teaduslikus meditsiiniajakirjas The Lancet publitseeritud uurimustööst „Ileal-lymphoid-nodular hyperplasia, non-specific colitis, and pervasive developmental disorder in children“ (eesti keeles ja lihtsustana „Niudesoole lümfisõlmede suurenemine, käärsoole põletik, ja püsiv arenguline häire lastel“). Antud teadustöö uuringualused oli kõhuvaevuste ja püsiva arengulise häirega 3-10-aastased lapsed (12 tükki), kes suunati laste gastroenteroloogia osakonda edasisteks analüüsideks.

View original post 3,118 more words

Ülevaade aktiivsus-tähelepanuhäirest (ADHD)

Standard

Tervisenurk

17293931645_e9cdb821f1_k

Aktiivsus-tähelepanuhäire (ingl.k attention decifit-hyperactivity disorder, ADHD; varem tuntud ka lihtsalt attention deficit disorder [ADD] nime all) on psühhiaatriline haigus, mida iseloomustab lapsepõlves avaldunud ja täiskasvanueas edasi kestvad impulsiivsuse, tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse sümptomid. Minevikus peeti ADHD-d ainult lastel esinevaks haiguseks, ent tänaseks on selge, et ligikaudu 40-60% lapseeas diagnoositud ADHD juhtumitest jäävad püsima ka täiskasvanuikka (25ndaks eluaastaks täidavad täielikult diagnostilisi kriteeriume umbes 15%). ADHD on suhteliselt levinud haigus, erinevatel allikatel võib seda põdeda ligikaudu 2-7% kogu rahvastikust, kusjuures meestel esineb ADHD-d 2-9 korda sagedamini. 50-75%-l ADHD diagnoosiga patsientidest esineb samaaegselt mõni muu psühhiaatriline haigus, näiteks ärevus-, meeleolu- või isiksusehäire. Lisaks võib ADHD diagnoosiga lastel ligikaudu 10-50% juhtudest kaasneda mõni õpivilumuse puudulikkus, kõnearengu pärssumine ja/või käitumishäired.

View original post 1,129 more words